Kuidas ma leidsin oma reede õhtu uue tähenduse

[robert18b.aker]

See algas täiesti tühisest asjast – katkisest külmikust. Kujutage ette: reede õhtu, ma olen terve nädala oodanud seda hetke, et koju jõuda, jalad diivanile panna ja rahulikult õlut rüübata. Aga selle asemel leidsin ma põrandalt lombi vett ja külmiku, mis nurises nagu haige loom. Ma olin nii vihane, et oleksin peaaegu jalaga vastu seina löönud. Selle asemel istusin lihtsalt köögilauda, vahtisin seda vana rauakolakat ja mõtlesin, et kuhu kurat ma nüüd oma toidupoekraami panen. See oli see hetk, kui mu käsi iseenesest ulatus telefoni järele.

Ma ei tea, miks just siis. Äkki oli see põgenemise vajadus. Või lihtsalt tüdimus. Ma olin kuulnud oma kolleegidelt räägitavat ühest saidist, kus saab aega veeta ja natuke põnevust tunda. Ma polnud kunagi varem tõsiselt mõelnud, et seda proovida – see tundus liiga abstraktne, liiga... noh, minu jaoks. Aga sellel reede õhtul, kui mu külmik otsustas pensionile minna, tundsin ma, et vajan midagi, mis viiks mu mõtted mujale. Ma avasin lehe, sirvisin natuke ja tundsin, kuidas uudishimu hakkas võtma.

Esimene asi, mis mind hämmastas, oli see, kui lihtne kõik oli. Ma ei pidanud alla laadima ühtegi rakendust, ei pidanud registreeruma tundide kaupa. Kõik sujus. Ma olin alati arvanud, et sellised kohad on keerulised ja segased, aga see oli nagu astuksin sõbra hubasesse elutuppa, kus on vaid paar mängulauda ja sõbralik õhkkond. Ma vaatasin mänge – ruletid, kaardimängud, automaadid. Kõik need vilkurid ja helid tekitasid minus tunde, nagu oleksin kuskil mujal, mitte oma köögis, kus külmik trotslikult vait oli. Ma otsustasin proovida kõige lihtsamat – mängu, kus keerutad ratast ja vaatad, mis juhtub. See tundus ohutu, nagu loterii, ainult et kiirem.

Ma panin esimese panuse. Kakskümmend eurot – mitte sellepärast, et ma oleksin rikas, vaid sellepärast, et mul oli kuidagi ükskõik. Kui kaotad, siis kaotad, mõtlesin. See on nagu kinoõhtu, mis läks halvasti. Aga kui ratas hakkas keerlema, tundsin ma midagi, mida ma polnud aastaid tundnud – puhast, lapseilikku põnevust. Nagu jõululaupäeval, kui sa ei tea, mis karbis on. Ratta peatumisel tuli väike võit. Mitte midagi suurt, aga piisav, et mu suule naeratus tuleks. See oli kummaline – ma polnud raha pärast õnnelik. Ma olin õnnelik, et see toimis. Et ma sain aru, mismoodi see kõik töötab.

Siis ma märkasin, et lehel on mingi eripakkumine. Ma polnud seda algul tähelegi pannud, aga seal oli kirjas, et uutele mängijatele on midagi erilist. Ma klikkisin sellel ja avastasin, et saan midagi lisaks, ilma et peaksin rohkem raha sisse panema. See tundus uskumatu – ma olin ju alles alustanud ja juba pakuti mulle võimalust mängu jätkata ilma lisakuludeta. See oli justkui märk, et see õhtu on teistsugune. Ma mõtlesin, et oleks rumal mitte proovida. Nii ma siis võtsingi vastu selle pakkumise, mis andis mulle vabaduse teha veel mõned panused, kartmata, et kaotan kõik. Tundsin ennast nagu laps kompsupoes, kellele anti taskuraha ja öeldi, et võib valida, mis tahab. See polnud aplus – see oli lihtsalt lõbu.

Tunnid läksid, ma mängisin ja mängisin. Ma kaotasin paar korda, siis võitsin natuke tagasi. See oli nagu merelaine – tõusud ja mõõnad. Aga ma polnud üldse närvis. Ma teadsin, et iga panusega ma ei osta mitte võitu, vaid elamust. Ja sel õhtul oli see elamus täpselt see, mida ma vajasin. Ma unustasin täielikult katkise külmiku, töömured ja kõik need pisiasjad, mis tavaliselt mu pead vaevavad. Olin kohal – hetkes, ekraani ees, kuulates virtuaalsete rataste kohinat.

Kella kahe paiku öösel juhtus midagi, mida ma ei osanud oodata. Olin teinud panuse, mis polnud eriti suur – lihtsalt viis eurot, sest ma tahtsin näha, kas mu õnn jätkub. Ja siis see juhtus. Ekraanile ilmus number, mis pani mu südame hüppama. Ma ei suutnud kohe arugi saada, kui palju see tegelikult on – aga kui ma nägin seda summat, tundsin, kuidas mu käed hakkasid värisema. See polnud elumuutev raha, aga see oli piisav, et teha mu nädalavahetus eriliseks. Ma vaatasin ekraani ja naersin. Tõesti naersin – mitte irvitades, vaid sellise tõelise, kõhu alt tuleva naeruga, nagu oleksin just kuulnud parimat nalja. See oli nii ootamatu. Ma olin ju tulnud siia lihtsalt aega veetma, mitte võitma.

Ja siis ma tegin midagi, mida ma poleks kunagi varem teinud – ma võtsin võidu välja. Mitte kõike, aga suurema osa. Panin selle kõrvale ja mõtlesin, et homme lähen ostan uue külmiku. Aga mitte mingi suvalise – ma otsustasin, et ostan sellise, millest ma olen alati unistanud, selle suure ja ilusaga, millel on jäämasin sees. See kõlab naljakalt, aga sel hetkel tundsin ma, et elu on teinud mulle kingituse. Ma ei olnud seda võlgu, ma ei olnud seda ära teeninud – see lihtsalt juhtus. Ja ma olin selle eest tänulik.

Järgmisel hommikul, kui ma ärkasin, vaatasin ma oma telefoni ja naeratasin. Mu külmikuarst oli mulle juba kirjutanud, et ta tuleb esmaspäeval. Aga mul polnud enam tähtis, mis ta ütleb – ma teadsin juba, mida teen. Ma läksin poodi, tellisin selle uue külmiku ja tundsin ennast kuidagi võimsalt. See polnud võitmise pärast. See oli sellepärast, et ma võtsin riski, ma proovisin midagi uut ja see tasus ära – mitte ainult rahaliselt, vaid ka emotsionaalselt. Ma avastasin, et vahel on hea lasta asjadel juhtuda. Et sa ei pea kõike kontrollima. Mõnikord on kõige parem lihtsalt keerutada ratast ja vaadata, kuhu see sind viib.

Mu sõbrad küsisid hiljem, mida ma nädalavahetusel tegin. Ma rääkisin neile külmiku loo. Aga ma ei rääkinud neile kõike. Ma ei rääkinud neile sellest, kuidas ma tundsin ennast elusana, kuidas mu süda peksis ja kuidas ma naersin üksi oma köögis. See oli minu saladus, see hetk, mil ma mõistsin, et elu on ettearvamatu ja et see ongi kõige ilusam osa. Ja kui ma kunagi tunnen, et vajan veel seda tunnet, tean ma, kuhu minna. Ma tean, et seal on koht, kus ma saan uuesti proovida, eriti kui mõni hea pakkumine ilmub, näiteks vavada casino no deposit bonus, mis võimaldab mul mängida ilma lisakulutusteta. Aga praegu olen ma rahul. Mul on uus külmik, hea tuju ja teadmine, et isegi kõige tavalise reede õhtu võib muutuda millekski eriliseks. Kõik, mis selleks vaja, on natuke julgust ja avatud meel. Ja võib-olla ka natuke õnne – aga seda ma ei tunnista kunagi oma kolleegidele, sest nad teaksid kohe, et ma pole enam see igav andmeanalüütik, kes nad arvavad. Ja tead mis? See on täiesti okei.